CHRIS DE BURGH

RockinHaapsalu_2019_555x800_Chris

Chris de Burghi vaieldamatuteks hittlugudeks on 1986. aastal ilmunud superballaad „The Lady in Red“ ja 1988. aasta „Missing You“. Juba 1970ndatel alustatud karjäär ei näita vaibumismärke – Chris de Burgh on endiselt balladide suurkuju muusikas, mille tõestuseks on edukad kontserttuurid ja kuldvaramu laulu „The Lady in Red“ 45 miljonit müüdud koopiat. Chris de Burghi viimane tuur Euroopas läks igal pool täissaalidele.

“The Lady in Red”

“Missing You”

https://www.facebook.com/cdebofficial/
http://cdeb.com/

“Sa oled nagu poksija – boom! – saad löögi, kukud pikali, aga pühid nina verest puhtaks ja paned jälle edasi,” kirjeldab Chris de Burgh oma elu muusikaäris. Hitiga “Lady in Red” maailma murdnud artist tunnistab Kroonikale, et algus oli tema jaoks isegi väga raske.Dublinist viiskümmend kilomeetrit lõuna poole avanevad unustamatud vaated lõpututele väljadele ja mägedele, mille tippe varjutab uduloor. Wicklow maakond peibutab külalisi just oma looduse, losside, golfiväljakute, Powerscourti aedade ning ülipeene ja soliidse hotelli ja spaaga. Siin lähedal on end ühes lossidest sisse seadnud ka maailmas 45 miljonit plaati müünud Iiri laulja ja muusik Chris de Burgh (70). Wicklow`st edasi sõites jäävad teele veel nii mõnegi ilmamainega staari, nagu ansambli U2 solisti Bono ja filmirežissöör Neil Jordani lossikompleksid ja häärberid.

Chris de Burgh esineb 20. juulil Haap­­­salus üritusel “Rock in Haapsalu”. Enne intervjuud Kroonikaga on Chris ujunud oma lossi basseinis nelikümmend otsa ja, nagu vanahärra täpsustab – kiiresti! Chris de Burgh teeb seda enda sõnul igal hommikul, sest eesmärk on olla terve – muidu ei jaksaks ta teha tööd, mida nii väga armastab. Chris on heas loomehoos. Ta salvestab uut albumit, loomisel on ka veel muusikal Robin Hoodist. Sellepärast otsustaski ta ka hoiduda Dublini pöörasest melust ja kutsuda külalised Eestist kohtuma hoopis oma kodukanti, Power­scourti hotelli ja spaasse.

Chris de Burgh räägib, mis inspireeris teda 1986. aastal looma hitti “Lady in Red”, kuidas ta suudab seda veel siiani vaimustusega esitada ja kuidas on tal õnnestunud säilitada abieluõnn enam kui nelikümmend aastat kestnud liidus Diane Davisoniga.

Sa oled Eestisse väga oodatud juba kolmandat korda. Milliste varasemate mälestuste, tunnete ja seikadega Eesti sinu jaoks seondub?

Kummaline, et sa küsid seda. Mäletan, et kui ma jõudsin aastal 1999 esmakordselt koos oma bändiga Eestisse, oli kuum suvepäev. Istusime hotelli juures väljas, jõime kohalikku õlut ja meid hämmastasid mitte ainult kaunid noored naised ja noored mehed – kõik inimesed olid kõhnad! Kui sa tuled parasjagu Ameerikast, kus süüakse liiga palju halba toitu, või mõnest muust Euroopa riigist, siis Eestis rabas mind see, kui terved nägid inimesed välja. Mul on tunne, et kui ma juulis Haapsallu tulen, avaneb mulle sama vaatepilt – terved inimesed ja kogu see varasem atmosfäär. Ma sain ju väga sooja vastuvõtu osaliseks.

“Lady in Red” on inspireeritud sinu esimesest mälestusest abikaasa Diane Davisonist. Olid seda laulu pikalt kirjutanud ja see sai nime siis, kui sa nägid Diane`i ööklubi ees üleni punases?

Umbes nii see oli. Selle loo sünni kohta liigub muidugi veel erinevaid legende. Ma tegin parasjagu albumit “Into the Light” (ilmus 1. juunil 1986 – toim.). Sel ajal me mängisime suurtel staadionitel viiekümne kuni saja tuhande pealisele publikule. Tollal valitses lavasid peamiselt rockshow, selline (Chris toksib ühe käega teist) boom-boom-boom stiil, mille järgi kõik tantsisid ja hüppasid. Tegelikult on see siiani nii. Mina tahtsin vahepeal kirjutada ühe vaikse loo. Ja siis istusin ühel päeval oma klaveri taga ja alustasin reaga “Lady in Redist” (Chris laulab esimese rea oma hitist: “I’ve never seen you looking so lovely as you did tonight…”) Mulle tuli pähe just sõna never (tõlkes ei iial), mis on väga tähtis. Mis tähendab, et kui mees ja naine on koos, siis me mingil hetkel enam väga ei vaata teineteist – eriti esineb seda meeste puhul. Kui palju mehi sina tead, kes oskavad nimetada, mis oli nende naisel seljas, kui nad viimati väljas käisid? Me mäletame lühikesi seelikuid, aga ei mäleta seeliku värvi. Naised mäletavad selliseid asju.

Minu laul jutustab sellest, kuidas mees ütleb oma naisele, et sa näed fantastiline välja – et mul on kahju, et olen olnud nii hõivatud ega ole märganud, kui fantastiline sa oled. (Vaatab tähendusrikkalt otsa.) See oli, muide, ka printsess Diana lemmiklaul. See on väga romantiline laul. Samas olen ma kokku kirjutanud umbes kolmsada lugu ja see on lihtsalt üks nendest.

Kui pikalt “Lady in Red`i” valmimine sinult lõpuks aega ja energiat nõudis?

(Muheleb.) Kakskümmend minutit ja kuus kuud. Laulude kirjutamine on nagu eliitmööbli valmistamine. Igaüks võib – bäng, bäng! – kokku klopsida laua, mis laguneb laiali, aga… laulu kirjutamine on nagu kunstiteose loomine. See on nagu juveliiri- või siis, miks mitte, aednikutöö – paned seemne mulda ehk et hakkad peas mõnd uut ideed läbi töötama. Läheb aega, kuni idee, seeme idanema ja kasvama hakkab. Teinekord tuleb idee kiiresti. Samas, laulu viimistlemine võtab alati väga palju aega. Idee leidmine laulu loomiseks ongi seejuures kõige lihtsam osa, märksa keerulisem on hiljem laulu kallal töötamine – et see salvestada ja et see
õigesti kõlaks.

Võid sa nimetada oma kõige kiiremini sündinud laulu?

Kõige kiiremini tulnud lugu on “The Keeper of the Keys”, mis on albumilt “The Hands of Man” (ilmus aastal 2014 – toim.). See räägib naiste õigustest. Õigu­sest haridusele, õigusest kanda just selliseid riideid, mida nad soovivad – et nad ei oleks alla surutud, näiteks usklike meeste poolt. Kuna ma olin naiste õiguste teemadel eelnevalt väga pikalt mõelnud, sündis see lugu väga kiirelt.

Millist keskkonda ja meeleolu oled sa loomiseks üldjuhul eelistanud?

Vaikust. Ma pean saama olla segamatult, et näiteks telefon ei heliseks. Praegu ma kirjutan uut albumit ja samal ajal koos mõnede oma kolleegidega ka Robin Hoodi muusikali. Eile töötasin ma ühe projekti kallal viis tundi.

Peamiselt ma vajan seejuures, jah, vaikust. (Chris osutab hotellisviidi akende suunas.) Minu kodu on, muide, siinsamas lähedal väga vaikses naabruskonnas – see on siit akendestki näha.

Sinu isa oli Inglise diplomaat ja sõjaveteran Charles John Davison, ema iirlannast sekretär Maeve Emily de Burgh. Kummalt oma vanematest või kellelt suguvõsast oled pärinud oma romantilise loojanatuuri?

Olen pärit tugeva sõjaväetaustaga perekonnast. Minu isa oli kolonel ja vanaisa kindral. (Sir Eric de Burgh sõdis nii I kui ka II ilmasõjas, Briti armee ohvitserina oli ta II maailmasõja ajal India peastaabi ülem. – toim.) Minu onud olid admiralid. Kui oleksin oma vanaemale öelnud, et minust saab meelelahutaja, oleks ta öelnud: “Oo ei!” Ma olen sündinud Argentinas, üles kasvanud Aafrikas ja elanud Inglismaal. Kui me kolisime Iirimaale, olin ma 12aastane. Kolisime siin vanasse lossi. Meil ei olnud üldse raha, töötasime farmis. Suvel toimis loss hotellina ja ma laulsin külalistele. Kuna ma olin kogu selle keskaegse romantika keskel, siis see väga aitas mind mu hilisemas karjääris. Samas, ma ei kirjuta ju ka ainult romantilist staff’i, ma kirjutan ikkagi ka teist laadi muusikat. (Leplikult.) Aga eks ma olen ennekõike muidugi romantiliste lugude poolest tuntud.

Millal sa ise jõudsid veendumusele, et oled andekas?

(Muheleb.) Ma siiani üritan sellest aru saada. Ma mainisin hotellis külalistele laulmist. Kui sa oled 12–14aastane, sul on kitarr ja sa tahad tüdrukutega tuttavaks saada, laulad neile roosidest või siis Bob Dylani ja biitlite lugusid, siis… Õhtuti oli seal hotellis oma 40–50 inimest. Sel ajal ei olnud seal ei televiisorit ega Internetti. Sina oled noor mees, sa ei tea neid aegu, aga – siis ei olnudki õhtuti midagi muud teha, kui et me rääkisime omavahel lihtsalt juttu. Minul oli mu kitarr ja ma vahepeal laulsin inimestele. Selles jõudsin küll veen­dumusele, et mul on võime inimestele esineda.

Millised sinu loodud ballaadidest või lauludest üldse on sinu enda arvates ehk siiani teenimatult varju jäänud?

Muusikatööstus on üles ehitatud pettumustele. Alati võib midagi valesti minna, kogu aeg, isegi praegu. Sa oled nagu poksija – boom! – saad löögi, kukud pikali, aga pühid nina verest puhtaks ja paned jälle edasi. Esimesed aastad olid minu jaoks väga rasked, kuid ma alati lootsin, et mul tuleb vähemalt üks suur hitt. Ja ühtäkki avastasin, et mul on rohkem kui üks hitt. Samas on võimatu ette teada, kas see juhtub või millal see juhtub.

Kui lihtne on ühel lauljal ja muusikul esitada läbi aastakümnete oma suurimaid hitte, nagu “Lady in Red” ja “Missing You” nii, et see mõjuks ka endale veel värskelt ja tõesti vaimustavalt?

Viimase kuu jooksul olen ma andnud kolm kontserti. Üks oli Poolas Poznanis, kus oli umbes 40 000 inimest. Tegemist oli rahvusvahelise naistepäeva marsi ja kontserdiga. Paljud naised kandsid punast kleiti.

Ma vahel võtan mikrofoni ja kõnnin rahva seas “Lady in Red`i” lauldes ringi. Naistele see väga meeldib. See on ka hea võimalus inimestega kontakti leida. Ma üritan oma esinemistel luua sellise meeleolu, et inimesed lahkuksid kontserdilt õnnelikuna.

Ma olen käinud kontsertidel, kus artist ei ole esitanud oma suuri hitte. Minu meelest on see kohutav. Ma lähen ju kontserdile selleks, et kuulda neid hitte ja võib-olla lasta end üllatada ka mõne uue looga. Ma näen, kuidas inimesed laulavad selliste lugude nagu “Lady in Red” ja “Missing You” kõlades kaasa (Chris ümiseb fraasi “Missing You” refräänist). See ongi minu töö ja see teeb ka mind ennast õnnelikuks. See on üks hea, aga raske töö.

Muusiku elu on tihti ettearvamatu ja ahvatlusterohke, ometi on sinu abielu püsinud juba aastast 1977. Mis on selle pika liidu püsimise võti?

Arvan, et lugupidamine ja austus teineteise vastu. Samuti see, et me oleme jätnud teineteisele ruumi, et kumbki saaks oma mõtteid ja ideid mõelda ja ellu viia. Samas tuleb ka üheskoos asju teha.

See on partnerlus igas mõttes. Meil Dianega on kolm last, kaks poega ja tütar. Oleme väga uhked nende üle.

Oled öelnud, et sulle on äärmiselt oluline, et su ümber oleks perekond – oma kõige õnnelikumateks hetkedeks oled pidanud just selliseid, kui oled olnud koos perega. Kuidas lastel läheb?

Vanim poeg Hubie on muusik, ta on ka DJ. Ta teeb minuga võrreldes täiesti teistsugust muusikat, tal on oma käekiri. Minu nooremat poega Michaeli huvitab äri ja sport. Üle hulga aja leidis ta endale unelmate töö – ta töötab Liverpooli jalgpalliklubi heaks, tegeleb seal sponsor­lepingutega. Ta on mitu korda käinud Eestis, Lätis, Kanadas, Ameerikas. (Muheleb.) Kuna ta saab oma jalgpalliklubiga kõikjal maailmas ringi reisida, olen ma ta peale väga kade.

Tütar Rosanna teeb ka veel modellitööd?

Ta teeb modellitööd, teletööd, raadiotööd. Ja kirjutab raamatuid. Ta on kirjutanud kaks edukat raamatut toitumisest. Rosanna on edukas toitumisspetsialist – tal on selles magistrikraad. Rosanna ütleb ka mulle, mida süüa ja mida mitte. Tema elab Iirimaal, pojad Inglismaal, Londonis.

Sind on tituleeritud romantika- ja ballaadikuningaks. Kuidas sulle tundub – tuleks õnnetunne üles leida igaühel enda seest või on see suuresti ka partneri, armastatu teha?

Kõik, keda me elus kohtame, on läbinud mingeid raskusi. Me kõik üritame elust võimalikult hästi läbi tulla – nii hästi, kui suudame. Õnn on paljude jaoks vaid unistus või illusioon. Aga ma arvan, et alustama peab sellest, et sa õpid armastama iseennast, et sa meeldid iseendale. Kui meeldid iseendale, on energiat armastada ka teisi. See on minu suhtumine.

Sa oled ka tuntud veinikollektsionäär. Veel kord laulule “Lady in Red” mõeldes – millist veini sa selle kõrvale soovitaksid? Punast?

Tead, ma isegi ei soovitaks punast veini. Ma soovitaksin hoopis valget Burgundia veini, nagu näiteks White Burgundy Meur­sault või White Burgundy Corton-Charlemagne. Või siis üldse valget šampanjat. Kui siiski punasest veinist rääkida, siis ehk Red Bourgogne. Aga jah, pigem võiks see isegi olla šampanja. Näiteks Cristal. (Puhkeb naerma.) Sõltub sellest, kes maksab!

Millise veini üle oma kollektsioonis oled sa iseäranis uhke?

Alles hiljuti oli mul kast 1945. aasta Chardonnay Les Cretes`i. Pudelid kastides olid samades õlgedes, millesse need II ilmasõja ajal olid pakitud. See oli väga eriline vein. Ma müüsin selle maha. Nagu ka 1961. aaasta Chardonnay Les Terroirs. Siis võiks veel kindlasti nimetada Collection Chardonnay Vuitton Rothschild’i. See on magnumkollektsioon (magnum tähistab suuremat veinipudelit – toim.), kõik aastakäigud ajavahemikust 1945–2005.

Mul on ka ebatavalisi pudeleid, nagu 1918. aasta Chateau Pavie. Seda ei saa juua, kuid – see pudel on aastast 1918! See on hämmastav. On ka mõned Bordeaux vintage veinid, millest erilisemad on aastakäikudest 1961, 1966, 1982.

Need on punased veinid. Samas ma nii väga ei armastagi punaseid veine juua – nii et see ongi rohkem kogumise rõõm. Aga imelised on veel näiteks Itaalia ja Lõuna-Aafrika veinid. See on suur maailm. Austraalia veinid näiteks ei ole eriti head. Samas on head Argentina ja Tšiili veinid. Oskad sa öelda, kuidas Eesti veinid on? Eesti asub nii kaugel põhjas, et seal võiks olla mõni hea valge vein. Näiteks Saksamaa on selles mõttes hea näide, et neil on suurepärane valge riisling. Ja lõunas on neil Itaalia piiri ääres hea punane vein. Mida rohkem põhja poole minna, seda magusamad veinid on, kuna külm muudab viinamarjad magusaks.

(Muheleb.) Ma proovin Eestis kindlasti ka Eesti veini ja kui ma kontserdiks kohale ei jõua, siis ärge imestage…

Millisesse hinnaklassi sa oma veinikollektsiooni hindad?

Kaua aega tagasi oli see väga palju väärt. Pool miljonit, miljon eurot… ma ei tea. Alles hiljuti müüdi Christie`si oksjonil üks veinikollektsioon 27 miljoniga. Aga see ei ole midagi! Ma andsin Saint Moritz`is ühes hotellis selle omanikule privaatkontserdi. Ta on noor mees, kes armastab veine koguda. Ja ta viis mind enda veinikeldrisse. Ma ei olnud varem midagi sellist näinud. Küsisin, kui palju see veinikollektsioon võiks väärt olla. Ta vastas, et 170 miljonit. Üks mees ja 170miljoniline kollektsioon! Ma küsisin, miks. “Mulle lihtsalt meeldib neid kollektsioneerida,” vastas tema. Tal oli seal näiteks Double Magnum Chateau Cheval Blanc, millest igaüks on väärt 40 000 eurot. Tal oli veini kõikjal – seintel, laes, topeltriiulitel… See on hullumeelne.

Kui palju sinu kogus pudeleid on?

Mitte väga palju, umbes nelisada. Varem oli mul neid rohkem. (Naerab.) Aga sellest peaks nädalaks või kaheks piisama…

Milliseid olulisemaid sihte oled seadnud enesele sel aastal?

Kõigepealt tahan ma olla jätkuvalt terve.

Täna hommikul ujusin ma oma basseinis nelikümmend otsa, kiiresti. Ma teen seda igal hommikul. Tahan ka hästi ja tervislikult süüa, kohtuda sõpradega, olla õnnelik. Aga tervis on kõige alus.

Suvel tulen ma Eestisse esinema, enne seda on mul veel paar projekti. Samal ajal teen veel albumit, ma kirjutan laule kogu aeg. Ma lihtsalt tunnen end kohutavalt õnnelikult just sel põhjusel, et saan teha seda, mida ma teen. Ma töötan palju ja olen seejuures väga õnnelik.